Folkloor on naljakas asi. Paljud jutud on vanad lood, mida edastati põlvkondade kaupa suuliselt, kuni keegi kollektsionäär otsustas need kirja panna.
Mõned neist kirjeldavad koha jutte, legende selle olemasolu või loomise selgitamiseks. Teised räägivad kummitustest või jumalakartlikest asjadest, mille abil kuulajad jahutavad kamina ümber, kui kootud on hirmuäratav lõng. Mõned neist on tõesti erilised ja selgitavad ajaloolist sündmust, nagu kohalikud elanikud näevad; ajalugu selle kõige tooremal kujul, kuna need pole aruanded, mille on kirjutanud võitjad, vaid need, kes seda nägid.
Nagu võib ette kujutada, on need kontod aastatega muutunud. Iga ümberjutustamine on nagu hiina sosistamise mäng ja jutuvestja oleks lisanud, eemaldanud, unustanud ja seganud, segades koostisosi nagu peene hautis.
Kahjuks hakkavad nende ümberjutustuste tagajärjel ebatäpsused kontodesse hiilima. Selle tulemusel eiravad mõned ajaloolased folkloori sageli meie mineviku juhtumite kokkuvõtmisel.
See lugu on lugu ajast, mil viikingid Šotimaale tulid, ja sisaldab räiget viga; sellel on hõbekuul. Võib-olla oli algses muinasjutus hõbedane nool või võime arvata, et see kirjeldus lisati aastaid hiljem. Algne versioon ilmub jaotises "Lääne-mägismaa ja saarte klannitraditsioonid ja populaarsed jutud", mis sisaldab lugude kogumit, mida räägiti suuliselt selle piirkonna kogukondade kaudu ja mille on salvestanud Tiree minister ameeriklane John Gregorson Campbell [1]. .
Sõltumata tehnoloogilisest blooperist, on see dramaatiline lugu, maalides selle ajastu elust karmi pildi. Jätkame siis seda lugu edasi rääkimata.
Pimedus ehk Pitch-Pine, põhjamaise kuninga tütar ja kuidas ta Lochaberi metsi harvendas
Juba ammu tulid norralased siia, et nõuda oma maad. Nende külastused olid läänerannikul ja selle saartel sagedased ja arvukad ning nende maine oli kohutav. Kuulsad olid nad igasuguse julma vandalismi ja tahtmatute hävitamiste järele andmise pärast ning tapsid inimesi ükskõik, kus nad ka ei viibiks.
Norsemenid olid karmid bändid, kes olid julged ja julged, vastupidavad, kuid siiski vaimuvabad ja hoolimatud. Nad kirjeldasid end kaupmeestena, kuid häda oli kõigil, kes neid nende läbirääkimisest meeltmööda olid. Norraslastel oli oma viisid kavala ja hirmutamise kaudu nende jaoks soodsamat tehingut teha. Kui mõni rahvas ei soovi kaubelda, poleks norralastel paha; nad lihtsalt võtsid ja võitlesid ägedalt kõigi vastu, kes neile vastu olid. Nutikad kui pakk hunte, jahtisid nad koos. Kuid nende mõõkade ja kirveste hammustamine polnud ainus vahend, millega nad pidid lahingut pidama. Usuti, et nad tegelesid nõidusega ja õppisid nende seas ebaharilikku võlu ja lummust, et meid õrnadest rahvastest edestada.
Põhjamaade kuninga vanim tütar oli kuulus oma teadmiste pärast mustast kunstist. Öeldi, et ta oli näitleja, võlukunstnik. Tema sõbrad ei langenud ükski õnnetus ega ebaõnne ja usuti, et tal on vaenlaste hävitamisel käsi. Ta suutis mõjutada õnne või varandust, olgu see hea või halb, ja oli kuulus nii kodu- kui ka välismaal.
Neil aegadel oli suur osa varandusest veistel. Põhjamaade kuningas ei pea oma karja pärast muretsema, kuna tema kavalal tütrel olid suured teadmised lüpsjast ning lehmadest ja veistest ning teda otsiti alati, kui karjaga probleeme oli. Tema isa voldi vastu ei olnud loitsut, mida ta ei saaks hajutada ega ära hoida. Kõiki haigusi või vigastusi, mis olid kannatanud põlve hulgas, saab ravida tema käe abil, kusjuures kannatanud metsaline on tema oskuste abil täielikult ravitav. Piim ei lähe kunagi kuivaks, sest ravimtaimede vahendusel oli ta kindel, et see alati voolab. Öeldi, et veiste alandamine ja vasikate nutmine oli tema jaoks kõige armsam muusika ja see ei jätaks kunagi tähelepanuta tema isa lehmade kutset, isegi kui ta viibiks põhjapoolseimates sügavamates metsades.
Talle oli teada palju võlusid ja kutsumusi ning heinamaade ja metsade lilled olid talle sama tuttavad, kui õlgedel olev tera on teile või mulle. Ta teadis kõigi kasvanud asjade kõiki omadusi ja seda, kuidas kõige parem neid rakendada. Puudus puu, põõsas või põõsas, mida ta oma kunstis kasutamiseks ei tundnud.
Põhjamaade kuninga kuningriik oli riietatud männimetsa ja maa oli siis sama kuulus kui praegu puidu suurepärase kvaliteedi tõttu, mis tõi tema maadele palju rikkust. Neil oli suur monopol puidukaubanduses, mis oli kuninga kassat täitnud, kuni nad üle voolasid.
Korraga saabusid norralased Šotimaale, et maad vallata ja omavahel ära jagada. Saabus Lochabari männimetsa ja nägi, et see kasvab nii kiiresti ja ulatub seni, et see võib olla isegi suurem kui Rootsi mustmetsad, mis neile nii palju rikkust oli toonud.
Vaprate Šoti meeste tagasi ajendatuna asusid nad purjetama koju, kus nad rääkisid Põhja-Kuningale sellest võimsast metsast. Nad soovitasid, et midagi tuleks ette võtta, sest kui sellel männipuul lastakse kasvada ja jääda Šotimaa meeste käes, vähendaks see nende põhjapoolse metsa väärtust. Nende männimets tõi neile palju rikkust ja nad võisid endale lubada konkurentide äri kaotamist. Pärast seda pidasid norralased end kaupmeesteks.
Põhjamaade kuningas kutsus kokku oma vanima tütre. Kasutades oma võimeid ja teadmisi, andis ta oma isale nõu Šoti metsa harvendamiseks ja hävitamiseks. Ta selgitas, et plaani õnnestumiseks peab ta ise Šotimaale reisima, kuna ta peab olema meetodi kandja. Kuningas oli vastumeelselt nõus ja nii valmistus ta reisiks.
Tema valduses olevate kingituste põhjal ei saanud ei meri, maa, õhk ega maa takistada Põhja-kuninga arengut, kuni ta oli oma eesmärgi saavutanud. Tema laev lõikas läbi tormise mere mere justkui õrna järve ääres ja tegi Šotimaa lääneküljele oma teekonnal aega.
Lochaberini jõudes märkas ta mägede ääres paksuks kasvavat metsa. Oma võimetele tuginedes süttis ta oma riietuse servas tulekahju ja hakkas siis metsast läbi minema. Kuivavate männianõelte vaip üle metsaaluse põles varsti, klõbistas ja hakkas ta ümber. Suitsu paksenedes võttis naine õhku, et oma hävitustööd jätkata. Ta võis reisida nii pilves kui ka maa peal ning ta tõusis õhku ja keerles õhus, saates oma riietusest lendavaid tule sädemeid.
Tuul puhus leeke siia-sinna, männid põlesid. Nende väga tuleohtliku vaiguga varsti oli kogu piirkond lõõmav. Puu lõhenenud ja hüppav heli ning leegi möla täitsid õhku ja Põhja-kuninga tütar naeris rõõmsalt, kui tuul virutas läbi metsa tuulelehtrid.
Maad pimendas suits, mis oli nii paks, et rahvas enne neid vaevalt nägi. Tuhk sadas neile alla kui mäenõlvad, kui lopsakas ja roheline paks põline mets sai söestunud puutüvede ja kõrbenud maa raiskamiseks. Põhjamaade nõid oli teda ümbritseva tulise ahju suitsu ja tahma poolt nii mustaks saanud, et teda nimetati "Tumedaks" või "Pigi-männiks".
Kohalikud inimesed kogunesid vaatama uskumatut, kuid hirmuäratavat stseeni. Ta lendas mööda metsa üles ja alla sellise kiirusega, et ta ei suutnud teda haarata ega takistada leekide tekkimist tema riietusest. Nad olid kaotamas, mida teha, ja jälgisid suure kurbusega, kuidas nende võimas mets valgustas öösel taevast ebapüha oranži kumaga.
Lõpuks tuli välja üks tark mees. Ta oli õppinud ja kaval ning teadis Põhja-Kuninga tütre oskustest ja põnevusest lehmade vastu. Ta soovitas folgil koguda karja kari korda. Ta ütles neile, et kui Põhja-kuninga tütar lendamise ajal pausi teeb, kuuleb ta kariloomade langemist ega suuda neile vastu seista. Kui ta laskus, peavad nad teda tulistama hõbekuuliga, mis muudaks ta luude pedetuks.
Seda rahvas tegi ja hakkas karja koguma. Pärast Põhja-kuninga tütre jälge panid nad karja puhkama Kintaili keskossa, Loode-Highlandsisse. Seal nägid nad nõid tantsimas puude kohal Loch Duichi ja Loch Cluanie vahel asuvate tippude kohal.
Ta ei suutnud ignoreerida nende metsaliste madaldumist, kartdes, et tema leegid olid nad lõksu jätnud. Ta laskus tulise hooga uurima. Kui ta lõpuks tulistati, tulistasid nad teda hõbekuuliga, nagu tark mees neile oli öelnud. Hüüdes klammerdas ta rinna ja kukkus. Tema tuline kleit muutus tuhaks ja ta sai luudeks, tema kohutav tulekahju jäi looduslikult läbi põlema.
Mehed võtsid ta säilmed ja viisid nad tagasi Lochaberisse. Ta maeti erilise hoole ja võludega Achnacarrysse, nii et isegi surnud ei saaks ta neile rohkem kahju teha ega vigastada. 1880. aastal loo meenutanud isik oli öelnud, et ta võiks ikkagi panna oma jala sinna, kuhu ta maeti.
Põhjamaade kuningas ootas oma tütre tagasitulekut ja hakkas murelikuks, et ta pole tagasi tulnud ega uudiseid saatnud. Lõpuks saabusid teated katastroofist, mis oli tabanud tema vanemat tüdrukut ja mis oli leinast vaevatud, ning kuningas saatis laeva ja meeskonna, et viia tema jäänused koju.
Kallastele jõudes kasutasid Lochaberi naised laeva hävitamiseks omaenda loitsusid. Paat hukkus Loch Eili sissepääsu juures ja kõik hinged kadusid. Saadeti rohkem laevu ja nad kohtusid sama saatusega.
Lõpuks saatis Põhja-kuningas välja oma võimsaima laevastiku; meritäkkude armada, mis oli täidetud tema parimate sõdalaste ja kogenumate purjetamismeestega. Nende esimene ülesanne oli enne sisemaale kolimist Šoti rahva võlu nõrgestada, et Põhja-kuninga tütre säilmed taastada.
Nad suundusid Iona saarele, kus öeldakse, et maagiat ammutasid sealsel künkal asuvad haldjakaevud. Nende kaevude vetes oli jõud, mis vajadusel kutsus tuult mis tahes suunast. Rahulikel aegadel aitaks see kaluritel heeringavarudele välja purjetada, kuid sellistel aegadel võis neid kasutada kõikjal, kus seda taheti. Saarlastel oli vaja lihtsalt kaevudest vett tõmmata ja seda tuule vajalikku suunda tühjendada. Norralased teadsid sellest kohast ja selle maagilistest vetest ning tõenäosusest, et neid oli kasutatud enne nende sugulaste rikkumist. Kui need kaevud kuivataks, tagatakse ohutu läbipääs mitte ainult nende laevastiku jaoks, vaid ka sissetungijate jaoks pärast seda.
Kui saarlased nägid viikingilaevu lähenevat, kiirustasid nad haldjakaevude juurde ja hakkasid vett jooma. Kui kaevud ise peaaegu tühjendati, oli kutsutud torm nii vägivaldne, et norra laevastik visati ümber ja rebiti tükkideks. Laevad lõhuti ja heideti Iona osariigis Fairy Hilli all olevatele kallastele. Põhjamaalaste võim ja võim purunes.
Oma parimate kaotatud laevade ja sõdalastega polnud Põhjamaade kuningal vahendeid uue laevastiku kogumiseks ega kulda, et maksta rohkem mehi. Tema vallutuse ambitsioonid hävisid. Kunagi ei tulnud nad enam tagasi nende maade inimeste probleemidesse.
{"lat": 56.705311000000002, "lng": - 5.4183849999999998, "suum": 8, "mapType": "ROADMAP", "markerid": [{"id": 76260, "lat": "56.947155", "lng ":" - 4.996785 ", " nimi ":" Achnacarry ", " aadress ":" Achnacarry, Speani sild, Highland PH34, Suurbritannia ", " kirjeldus ":" Põhja-kuninga tütar on maetud siia, Achnacarrysse. "}], "moduleId": "38545609"} Achnacarry: Achnacarry, Spean Bridge, Highland PH34, Suurbritanniajuhiseid saama
Põhjamaade kuninga tütar on maetud siia, Achnacarrysse.
Allikad
[1] Rev. John Gregorson Campbell, Lääne kõrgendike ja saarte klanttraditsioonid ja populaarsed lood - ISBN - 978-1294405221
