Londoni torni kohta
Londoni torn on olnud alates üheteistkümnendast sajandist Londoni linna silueti oluline pöördepunkt. Londoni torni ehitamine algas 1078. aastal vallutaja William poolt oma võimu sümboliks ja vahendiks kõigi oma vallutatud inimeste alistamiseks, kellel võib tekkida kiusatus tema vastu mässata.
Järjestikused Inglise monarhid jätkasid Londoni torni lisandumist ja sellest sai luksuslik kuninglik palee, kroonijuveelide ja kuningliku rahapaja kodu ning kuninga omanduses olnud eksootiliste metsloomade menager. Kuid just Londoni torni mäletatakse kõige enam justkui reeturite ja kroonivaenlaste vanglana ning vähestel, kes Reeturivärava kaudu sisenesid, oli õnne tagasi naasta välismaailma.
Sagedamini saabus nende viimane pilk päikesest ja maailmast, mille nad maha jätsid, kui nad ootasid tellingul kirve langemist. Ehk siis pole üllatav, et Londoni Toweri pika ja verise ajaloo tõttu on see saanud tuntuks ühe Suurbritannia kõige kummitavama ehitisena.
Millal kummitamine algas?
Esimene teade kummituse nägemisest Londoni tornis oli Henry III ajal, kui mõned töömehed ehitasid sisemist kardina seina. Äkitselt ilmus mõrvatud Canterbury peapiiskopi Püha Thomas Becketti väga vihane kummitus, kes tabas uue müüri oma ristiga ja redutseeris selle killustikuks. Kuningas Henry III tundis selle avalduse pärast suurt muret, kuna Püha Toomase mõrvasid tema vanaisa King Henry II järgijad. Pärast mõtisklemist selle üle, kuidas kõige paremini vihast kummitust leevendada, otsustas ta ehitada Londoni torni seinte äärde kabeli Pühale Thomas Beckettile ja õnneks pole peapiiskopi vihast kummitust enam kunagi nähtud.
Tower Greeni kummitused
Tower Greeni hukati vähesed privilegeeritud inimesed, eemal londonlaste pillavast rahvamassist, kes kogunesid sinna petturite ja kurjategijate hukkamiste jälgimiseks. Paljud neist, kes hukati Tower Greeni hukkamisel, olid naised, sealhulgas mitu kuningannat. Kuninganna Anne Boleyn, kuninganna Catherine Howard ja leedi Jane Grey kohtusid kõik oma surmaga Tower Greeni tellingul ning nende traagilised kummitused naasevad väidetavalt regulaarselt kohta, kus nad oma lõpu said.
Anne Boleyni kummitust märgatakse Londoni torni läbikäikudeta peata ja ekslemas. 1864. aastal väideti, et valvur vaidlustas tema peata ilmutuse, kuid minestas, kui ta kubjas otse temast läbi läks. Samuti on nähtud, et Anne Boleyn viib Lordide ja Daamide rongkäiku mööda Püha Peetruse ja Vincula kabeli vahekäiku tema altari all asuva lõpliku puhkekoha poole.
Lady Jane Grey kummitust nägid 1957. aastal oma surma aastapäeval kaks valvurit, kes kirjeldasid teda valge kuju kujul, mis moodustus lahinguväljadel. Ka tema noore abikaasa Guilford Dudley viha on Beauchampi tornis nutmas nähtud.
72-aastane Salisbury krahvinna hukati Tower Greenis 1541. aastal, kuid ta keeldus väidetavalt oma pead plokile laskmast ja ta hukati. Tema kummitus peaks naasma Tower Greeni surma-aastapäeval ja taasasustama oma õõvastavat lõppu, kuna teda ajab kirveste käes olev hukkaja igaveseks ümber tellingute.
Valge torni kummitused
Valge torni suur osa on Londoni torni üks vanimaid osi ning vange piinati kunagi selle keldris. Väidetavalt kummitab Valge torni iidseid vahekäike Valge Daami ilmutus, keda kunagi märgati lehvitades vastas asuvas hoones asuvat lasterühma.
Ka Valges tornis on Jaani kabeli sissepääsu juures olevad valvurid kurtnud, et nad on äkitselt sattunud odavalt parfüümi lõhna, mis eikuskilt välja tuleb ja on nii tugev, et pani nad nügima ja iiveldama. Galeriis, kus seisab Henry VIII soomus, on valvurid teatanud, et kohutav muljumistunne saab neist ühtäkki üle ja ei tõuse enne, kui neil õnnestub toast välja komistada.
Ühel õhtul tundis Valget torni patrulliv valvur, nagu oleks tema kohal visatud rüü ja ta tundis, nagu oleks fantoomründaja ta tagant tõmmanud ja pingutas kaela ümber. Valvuril õnnestus oma nähtamatutest sidemetest võidelda ja kui ta pääses tagasi valvetuppa, nägid kolleegid, et tal olid kaelas jäljed, mis sobisid tema kummitusliku terrorijutuga.
Verise torni kummitused
Verine torn on tornis vaeste väikeste printside fantoomide koduks. Oma isa, kuningas Edward IV surma korral saadeti nad torni ootama vanima poisi kroonimist kuningaks Edward V. Kuid Londoni tornis viibimise ajal haaras nende onu Richard III krooni Inglismaalt ja kaks poissi kadusid salapäraselt.
Vürstide lõpliku saatuse kohta levis palju kuulujutte ja 1674. aastal avastati Valges tornis kaks luustikku, mis arvati olevat mõrvatud kahe lapse omad. Traditsioon on see, et ruumides, kus nad Verises tornis elasid, nähakse valgete öösärkides kahe noore poisi kummitusi nutmas ja hirmunult üksteise vastas hoidmas. Mitmed nende kurbade nägemuste tunnistajad on püüdnud lapsi trööstida, kuid said ehmatusest üle, kui lapsed toetasid seina vastu ja kadusid aeglaselt selle kividesse.
Muud Londoni tornide kummitused
Nõrk, ebaefektiivne monarh Henry VI mõrvati Wakefieldi tornis keskööl ööl vastu 21. maid 1471, arvatavasti siis, kui ta põlvili palvetas. Arvatakse, et teda tapnud noaga sai hakkama Gloucesteri toonane hertsog, kes krooniti seejärel kuningas Richard III-ks. Igal aastal oma surma aastapäeval ilmub Henry VI kummitus vahetult enne südaööd ja tiirleb leinavalt ümber Wakefieldi torni, kadudes alles siis, kui südaööl heliseva kella viimased kellamängud on kadunud.
Sirviku tornis valvavad valvurid on mitu korda näinud Sir Walter Raleighi elegantset fantoomi, eksledes tubades, kus ta oli seitsmeteistkümnenda sajandi alguses mitu aastat vangis.
1817. aastal oli kroonijuveelide pidaja õhtusöök oma perega Martini torni tubades. Tema naine hüüdis järsku ja ta pöördus, et näha kummalist eset, mis sarnaneb klaasist toruga, mis sisaldas õhus söögilaua taga õhus hõljuvat kihisevat sinist vedelikku.
Seejärel hakkas see kummaline silindriline objekt ümber ruumi hõljuma ja jõudis hõljuda oma naise taha. Ta hüüdis, et see üritab teda haarata, nii et ta viskas tooli objektile, kuid tool läks sellest otse läbi, kahjustamata. Õudne objekt tuhmus siis tagaplaanile ja kadus.
Kummitus kuninglikust menageriest!
Londoni torn oli varem kuningliku menagerie kodu, kus Inglise monarhid pidasid lõvisid, leoparde, ahve, karusid ja korraga isegi elevanti. Nii et sobib vaid see, et Londoni Toweris on ka lugu kummituslikust loomast. 1815. aasta ühe jaanuariõhtul nägi üks valvurit ehtetoast ukseavast välja tulevat karu. Ta tõmbas oma bajoneti tohutu looma külge ja oli üllatunud, kui bajonett läks otse läbi fantoomi, löömata tahke liha ega tekitamata mingeid kahjustusi. Valvur leiti hiljem teadvuseta olekus ja väidetavalt suri ta ehmatusest vähem kui kaks kuud hiljem.
Kas julged siis uurida Londoni Towerit, tiirutada Tower Greeni ümbruses, kus nii mõnigi kohtus oma surmaga hukkaja kirves, või lugeda kurba graffitit, mille on nikerdanud vangid, kes teadsid, et nad on surma mõistetud? Hilissügisel pärastlõunal, kui päike juba loojub, puhub jõe ääres jahe tuul ja udu hakkab rohu kohal triivima, Londoni torn on väga atmosfääriline ja võigas koht, kus olla. Võite hõlpsasti uskuda, et nii mitu aastat tagasi elu kaotanud inimeste kummitused kõnnivad selle läbipääsuteid ja lahinguteid pimedas, öösel surnult. Kas sa julged?
